Postitused

Veskiroti ubinakuuk

Kujutis
Mul kasus aian kolmtõist uibut. Viis omma suvõ- ja sammasuibu, miä mihklikuun inämb saaki ei anna. Kolm aherd uibut näütäse ubinid küländ harva. Üts kägräts om peris är kuiunu ja uut timuga kirvõst. A ülejäänü neli uibut omma ubinid häste täüs. Õnnõ korja ja korja! Ubinamahlast vai -moosist ma väega ei hooli. Süküs om hoobis koogiaig. Ubinakuuki või kütsa satat muudu, lasõ õnnõ vantaasial linnada. Ma panõ siiä kirjä üte retsepti, miä saie esi vällä mõtõldus. Veskiroti ubinakuuk mekk kõgõ inämb näile, kiä pallu magusat ei taha. Sisu om vähä teräline ja maidsõ kodunõ. Vajja lätt kama- ja nisujahhu, võidu, kattõ munna, tsukõrd, suula, küdsmämispulbrit, kaniili, vanillitsukõrd ja hellet tsiirupit. Sisse paar-kolm väiksembät ubinat, pääle või panda süküsmarju ja katski tettü sarapuupähkmit. Kuuki tii ma tsõõrigun vormin, kõiki ainit panõ tundõ perrä. Seol koogil om kats kõrda. Alumidsõ kõrra jaos tsiputami kamajahhu, päälmine käü nisujahuga. Kõgõpäält lõika puul pakki võidu tükõs ja n...
Lisateave

Madisõ Ülle sinnu võtku!

Kujutis
Eesti om saanu jäl vahtsõ riigivanõmba vai nigu seo ilma aigu üldäs: presidendi. Madisõ Ülle om mi säidsmes president ja ku kaia, määnest nimme tä kand, sõs taad naist piät kül pelgämä! Edimäne president oll muiduki Päts. Kas tä oll Pätsi vai Pätsu Konstantin, ei olõ selge. Ku võtami tarvitusõlõ tõsõ variandi (Kahr vai Mesikäpp), sõs om meil olnu kats mõtsast tulnu presidenti (Päts, Ilves) ja kats merega köüdet riigipääd (Meri, Kaljulaid). Eesti om ju iks mõtsa- ja mereriik. Pääle tuu om siin ammust maad küntü ja karja hoitu. Karis tähendäs karamaad, nii et timä tulõ talurahva puult. Hulga sõamehi ja mõisapidäjid om siit üle käünü – tuu miilde tulõtamises pidäsi presidendiammõtit Rüütel. A nüüd astus Kadriorgu ehtsä põrgulinõ, vana Madis esi. Madis om ju rahvasuun sama, miä juudas, jeekim vai sindrinahk. Määne üts Madis õigõlõ vällä näge ja mille tä säändse nime om saanu, jääs tiidmäldä. Madis sünnütäs kurja, a timäga või kaupa kah tetä. Võtat vana luvvakandsu, viit nelläpäävä üüse r...
Lisateave

Õkva!

Kujutis
Ilman om hulga säändsid viguriga sõnnu, midä om rassõ tõistõ kiilde ümbre panda. Sakõstõ ei saaki näid tõlkõn üteainu sõnaga edesi anda. Väega tuntu om taani hygge , miä tähendäs hääd, kodust ja rahulist olõmist hindäette vai tõisiga üten. Portugali saudade – sükäv igätsüs millegi vai kellegi perrä, midä inämb ei olõ. Jaapani ikigai – põhjus, misjaos hummugu üles tulla, esieräline elu mõtõ. Säändsid ummamuudu sõnnu või jaapani keelest viil õigõ suurõ portsu löüdä. Ku tunnõt ja imetlet puhast aotlist illu üten väikeisi vikuga, sõs tuu om wabi-sabi . Ku näet päävävalgust, miä paistus läbi puulehti, sõs võit tuu kotsilõ üteldä: komorebi . Sullõ miildüs raamatid osta, a lugõmisõ asõmõl jätät nuu riiuli vai lavva pääle videlemä? Seo om tsundoku . A ku sa läät mõtsa, et sääl nimme uma olõmist praavita, sõs tuu om shinrin-yoku . Hollandlanõ või tõnõkõrd tetä uitwaaien 'it – tä jalutas tuulidsõ ilmaga vällän, et pääd klaari. Ruutslanõ võtt säälsaman ette fika – kohvitunnikõsõ hään selt...
Lisateave

Uma tüü ja võõra viin

Kujutis
Siin ilman tulõ iks üle jõu tetä, ku tahat midägi kätte saia. Ja esiki sõs om vähä, esiki sõs saa-i tuud kätte, mis tahat. (A. H. Tammsaare) "Ei olõ aigu," ütles üts. "Ma olõ nii väsünü," kaibas tõnõ. "Tüüd om pallu," virras kolmas. "Jõvva-i kõkkõ är tetä, mis vaia olõs..." Ah, olkõ parõmb vaiki, ti käüti mullõ joba närve pääle! Muud inämb ei kuulõ, õnnõ tüü ja tüü. Kas vetelvorsti ja tsianahavidäjä omma ilmast peris är kaonu? Jah, rahalda õnn tarrõ ei trehvä. Õhust ja põhust elä-i kiäki. Pääle tuu tsusk inemiisi takast kohusõtunnõ, süämeasa ajaminõ ja tahtminõ hinnäst proovile panda. A ku tubli elläi ütesttüküst tüüd murd, nii et olõ-i aigu maada kah, sõs kuna tä hindäle hüvä ärolõkit tege ja elust tõtõstõ mõnnu tund? Ku ma lats olli, käve mu vanatädi tütär tõnõkõrd külän. Kutsõ tedä õnnõ tädis. Tuuhavva pidäsivä mu vanõmba viil lehmi ja tädi ütel näile: "Tüü, mugu tüü! Egä päiv üts nüsmine ja hõõrmine. Kuis ti niimuudu eläti? Pitu ei p...
Lisateave

Määnest värvi omma pühä vaimu häitsme?

Kujutis
Lehekuu lõpp, juhhuu! Kõik ilm om täüs häitsmid, egä tooni ja suurusõga. Uibu ja vislapuu uhkõndasõ pruudirõivin, õdagukägu kukk näile õnnõ. Üts tsirgusilmäpuhm sinetäs õkva värte man, tõnõ, viil suurõmb, vana uibu all. Kastanidõ ja tsirelidõ vaihõl kohisõs peris tsirgusilmämeri. Üüse käävä päkätsi sääl tsuklõman. Illus om kaia, kuis piimähaina murru, tiiviiri ja nurmi kuldase. Mõtsan, kingu pääl näütäs hinnäst harv küläline, kannikõnõ. Vanast võisõ õnnõ keisri purpurkuvvõ sälgä panda. Mõni langakõnõ kallist rõivast jäi vast kohegi ribauisi ja kannikõnõ, kiä oll innemb lihtsä valgõ lill, kudasi naist umalõ imeuhkõ kleidi. Kinnisvara hinna läävä mugu ülespoolõ, a kastaniriigin tuust kiäki ei hooli. Egä keväjä nõsõsõ naide laiu lehti pääle jäl vahtsõ elevandiluust tornikõsõ, kost saava kortõri vai hotellitarõ kõik mehiläse, sitigu ja tsibiläse. Säält om ümbretsõõri hää vällä kaia. Lauda takast paistus ilmadu suur punt kirekärelilli. Naidõ mälsä hõng või esiki siili pääst segi ajja. Ko...
Lisateave

Üts jutt mul kibises meelen

Kujutis
Uma Leht om katskümmend aastat kõrraldanu jutuvõistluisi, kohe egä võru keele mõistja saa uma periselt sündünü luu saata. Parõmba jutu trükütäs är Uma Lehe perämidse külle pääl ja naid jakkus terves aastas. Ma esi ei olõ võistlusõlõ ilman üttegi juttu pakkunu. Vast ei olõ õigõ vaim pääle tulnu ja julgust om kah puudus. Ummõtõ olõ ma sääl jututalgun üts kõgõ rassõmba tüü tegijä – hindaja. Ma sai tinavuaasta joba kümnes kõrd hindid jaka. Hindäjidõ kokku kohtunigus trehvässi ma toonadsõ päätoimõndaja Harju Ülle kutsõ pääle. Kuikimuudu om nii lännü, et nüüd olõ ma egä süküs platsin nigu kubjas kunagi ja mõista kirätundjidõ üle kuralt kohut. Kohtunigu andva juttõlõ hindid ütest kooni kümne punktini. Nullitsõõrigu võid kah panda, ku jutt kohegi ei kõlba. A ma ei taha ütelegi talgulidsõlõ madalambid punktõ näkku viruta. Naid juttõ, miä ei tundu hää, kostita iks vähämbält "nellä" vai "viiega", selle et vaiva iist tulõ kah hindid anda. Keskestläbi saava jutu mult 6, 7 vai 8...
Lisateave

Kas uma kiil om nallaasi?

Kujutis
Uma Leht, ainukõnõ võrukeeline leht terven ilman, nakas käüma katskümmend viis aastat tagasi. Kuikimuudu jõudse üts edimädsi numbrit minu elämiste kah. Vanaimä, põlinõ võrukõnõ, uurse tuud lehte kül läbi prille ja üle prille, a jaku es saa. „Mis nali taa om?” küsse tä naaru pogistaden. No muiduki, võru kiil om ammudsõst aost olnu iks kõnnõkiil. Veerandsaa aasta iist paistu uman keelen kirätükk vanõmbidõ inemiisi jaos peris ull värk. Ma esi puttõ võrukeelidse tekstiga edimäst kõrda kokku kuvvõndan klassin. Oppaja pistse mi nõna alla lehekõsõ määndsegi jutuga, millest egä opja sai jupi ette lukõ. Ku vuur mu kätte jõudse, olli täütsä hädän. Jutt oll vahtsõn kiräviisin ja ma es mõista naide Y-dõ ja Q-dõga midägi tarka tetä. Tiidse, et Q om "kuu", a Y loetas soomõ keelen nigu Ü ja inglüse keelen nigu I. Millegiperäst otsusti laskõ inglüse muudu. Mu lugõminõ käve umbõs nii: „Vellekuu ja sisarakuu opva kigõpäält sinakuu pähä ja juuskva perän jii viirde. Laulami kiik kuun! Mu esäma...
Lisateave

Mõtsavaht

Kujutis
Ma olõ mõtsavaht vahi vahtrid ja pedäjid kõivõ, kuusi ja pihlakid vahi pallu paksõ puravikkõ kaunis kehvi kanarikkõ serpä viguriga viinalilli kullõ üükandlõ piinüt pilli läbi toomõvalgõ üü läbi kannikõsõsinidse pääva kae kits põdrasammõld süü rebäse virka kodu läävä näe kahr istus kannu otsan kähr kärbläsesiini nuhk latvu kotsil õdagupalangule tuul väke manu puhk aovalgõn minnu rõõmustas jäl varõs tsärre terega olõ mõtsavaht seo lepingu ma kiruti lepäverega
Lisateave

Säidse vanna ja kolm vahtsõt Võrumaad

Kujutis
Kost nakas pääle Võrumaa aolugu? Või üteldä, et õkva Võhandu, seo pühä jõõ, perve päält. Kääpä kandin oll joba 5000 aastat tagasi väikene küläkõnõ, kon punt jahimehi, kalapüüdjid ja söögikorjajid uma elupäivi müüdä saatsõva. Tamula järve veeren oll kiviaol üts õigõ põnnõv elukotus. Säält om löütü tarva sarvi, eläjäluid, savianumidõ tükkõ ja kivist, luust, puust ni sarvõst asakõisi. Nimmamist väärt om tuugi, et seeni ei olõ viil kostki mujjalt Eestist saadu nii hulga merevaigust vidinid, Tamula külän oll naid kokku pia paarsada. Vällä omma tulnu ka linakiirdme (kedrad), tsusask (pistoda), pallu ripõnduisi (ripatsid) ja mitmid kujukõisi. Pääle tsirgu- ja eläjäkujjõ om Tamula rahvas luunu hindäst „autoportreid” – lõiganu luust vällä inemise näo ja kerega vigurikõisi. Matussõ inämb ku katõkümne koolnuga omma näist kah maha jäänü. Tamula kotussõl om vanust üle 4000 aasta, mis tähendäs, et üts tundmalda rahvas tekse siiäkanti mõnusa pesä joba ammu inne tuud, ku soomõugrilasõ Eesti maiõ pää...
Lisateave

Hädä mudsu peräst

Kujutis
President Karisõ Alar kõnõlõs ütesttüküst, ku tähtsä om tuu, et mi rahvas olõssi egä kandi päält haritu. Viil inne Kadriorgu minekit käve tä vällä väega uhkõ plaani: eestläse piät joudma Õuruupa viie kõgõ targõmba rahva sekkä. Kah’us unõt’ riigipää är üte valusa tõtõas’a. Mudsu ei olõ ju hindä tetä! Eestläse ei olõ muiduki määnegi kanakari, haridusõga om meil peris häste. Joba 19. aastasaa lõpun mõistsõ inämb ku 90% maarahvast lukõ ja 77% kiruta. Seo oll’ muu ilmaga võrrõldõn kõva tulõmus. Rahva harimisõ iist kandsõ vastust lutõri kerik, selle et tuu jaos oll’ tähtsä, et egä mats ja pops mõistas umal käel pühäkirjä lukõ. Muialpuul tsaaririigin, kon valits’ õigõusk, oll’ sais peris ikunõ. Ku verevä 1917 võimu haardsõva, avast’ Lenin, et kommunistligu sisuga aolehti es olõki väega mõtõt trükki, selle et inämb ku puul vinne lihtrahvast es mõista esiki A-d ja B-d kokku viiri. Õkva tull’ krõpõ käsk tüüliidsile ja talurahvalõ kõrrapäält kirätarkus selges opada. Nii juhtu, et eestläne opsõ lu...
Lisateave