Edimäne lumi


Edimäne lumi tull

Hepem härmävõrgu pääl


Tõnõ lumi perrä tull

nüüd om kümme hebend sääl


Kolmas lumi, jälki läät?

Nii om ammuki ju säät


Sada lummõ joba nättu

sada vaiva joba nättu


Jummal ütel: võta hääs!

Minä küsü: mis siis jääs?


Veidü kibõnid ja puru?

Matal upinhainamuru?


Peotäüs häitsmid, ruusavall?

Üts kondiunik kõgõ all

LOE NAID KAH:

Õkva!

Kujutis
Ilman om hulga säändsid viguriga sõnnu, midä om rassõ tõistõ kiilde ümbre panda. Sakõstõ ei saaki näid tõlkõn üteainu sõnaga edesi anda. Väega tuntu om taani hygge , miä tähendäs hääd, kodust ja rahulist olõmist hindäette vai tõisiga üten. Portugali saudade – sükäv igätsüs millegi vai kellegi perrä, midä inämb ei olõ. Jaapani ikigai – põhjus, misjaos hummugu üles tulla, esieräline elu mõtõ. Säändsid ummamuudu sõnnu või jaapani keelest viil õigõ suurõ portsu löüdä. Ku tunnõt ja imetlet puhast aotlist illu üten väikeisi vikuga, sõs tuu om wabi-sabi . Ku näet päävävalgust, miä paistus läbi puulehti, sõs võit tuu kotsilõ üteldä: komorebi . Sullõ miildüs raamatid osta, a lugõmisõ asõmõl jätät nuu riiuli vai lavva pääle videlemä? Seo om tsundoku . A ku sa läät mõtsa, et sääl nimme uma olõmist praavita, sõs tuu om shinrin-yoku . Hollandlanõ või tõnõkõrd tetä uitwaaien 'it – tä jalutas tuulidsõ ilmaga vällän, et pääd klaari. Ruutslanõ võtt säälsaman ette fika – kohvitunnikõsõ hään selt...
Lisateave

Uma tüü ja võõra viin

Kujutis
Siin ilman tulõ iks üle jõu tetä, ku tahat midägi kätte saia. Ja esiki sõs om vähä, esiki sõs saa-i tuud kätte, mis tahat. (A. H. Tammsaare) "Ei olõ aigu," ütles üts. "Ma olõ nii väsünü," kaibas tõnõ. "Tüüd om pallu," virras kolmas. "Jõvva-i kõkkõ är tetä, mis vaia olõs..." Ah, olkõ parõmb vaiki, ti käüti mullõ joba närve pääle! Muud inämb ei kuulõ, õnnõ tüü ja tüü. Kas vetelvorsti ja tsianahavidäjä omma ilmast peris är kaonu? Jah, rahalda õnn tarrõ ei trehvä. Õhust ja põhust elä-i kiäki. Pääle tuu tsusk inemiisi takast kohusõtunnõ, süämeasa ajaminõ ja tahtminõ hinnäst proovile panda. A ku tubli elläi ütesttüküst tüüd murd, nii et olõ-i aigu maada kah, sõs kuna tä hindäle hüvä ärolõkit tege ja elust tõtõstõ mõnnu tund? Ku ma lats olli, käve mu vanatädi tütär tõnõkõrd külän. Kutsõ tedä õnnõ tädis. Tuuhavva pidäsivä mu vanõmba viil lehmi ja tädi ütel näile: "Tüü, mugu tüü! Egä päiv üts nüsmine ja hõõrmine. Kuis ti niimuudu eläti? Pitu ei p...
Lisateave

Ristimõts jääs märgutama

Kujutis
Kerigukell kumisõs üle keväjädse mõtsa. Matussõrong pidä kinni vana jürre pedäjä man. Austõt külämiis võtt vaiva väidse ja lõikas puu sisse väiku risti. Koorõ alt igritses kuldnõ vaigupissar. Tsirtsatas viina. Rong tuudõrdas edesi matussõ poolõ, a üts nuur sirgõ miis jääs maha. Kae noh, mõtlõs tä ja uur pedäjät. Lähkün om viil mitu säänest ristiga puud. Terve ristimõts! Säänest pilti ei olõ tä viil nännü. Friedrich Reinholdson, vahtsõnõ Võru liinatohtri, om talvõl kolmõkümneaastadsõs saanu. Seo om timä edimäne talv siin Liivimaa kubõrmangu hämärän nukan. Tohtrileib ei olõ sukugi makus. Rassõt tüüd kooni-maani, palk vilets. Maarahvas kõnõlõs umma kiilt, mis om hoobis tõistmuudu ku tuu, midä pruugiti Virumaal, tä latsõpõlvõ kandin. Nuurmiis ei saa kõgõst viil arvu, a egä pääväga opp tä manu ja nakkas tervet ilma terävämbä kõrvaga kullõma. Ülikoolin kõnõldi, et mõni aig tagasi käve üts ull’ nuurmiis jalaga Riiast Tartulõ ja luulõt’ maarahva keelen. Määnegi Peterson. Nuur tohtriherrä sää...
Lisateave

Kas uma kiil om nallaasi?

Kujutis
Uma Leht, ainukõnõ võrukeeline leht terven ilman, nakas käüma katskümmend viis aastat tagasi. Kuikimuudu jõudse üts edimädsi numbrit minu elämiste kah. Vanaimä, põlinõ võrukõnõ, uurse tuud lehte kül läbi prille ja üle prille, a jaku es saa. „Mis nali taa om?” küsse tä naaru pogistaden. No muiduki, võru kiil om ammudsõst aost olnu iks kõnnõkiil. Veerandsaa aasta iist paistu uman keelen kirätükk vanõmbidõ inemiisi jaos peris ull värk. Ma esi puttõ võrukeelidse tekstiga edimäst kõrda kokku kuvvõndan klassin. Oppaja pistse mi nõna alla lehekõsõ määndsegi jutuga, millest egä opja sai jupi ette lukõ. Ku vuur mu kätte jõudse, olli täütsä hädän. Jutt oll vahtsõn kiräviisin ja ma es mõista naide Y-dõ ja Q-dõga midägi tarka tetä. Tiidse, et Q om "kuu", a Y loetas soomõ keelen nigu Ü ja inglüse keelen nigu I. Millegiperäst otsusti laskõ inglüse muudu. Mu lugõminõ käve umbõs nii: „Vellekuu ja sisarakuu opva kigõpäält sinakuu pähä ja juuskva perän jii viirde. Laulami kiik kuun! Mu esäma...
Lisateave

Säidse vanna ja kolm vahtsõt Võrumaad

Kujutis
Kost nakas pääle Võrumaa aolugu? Või üteldä, et õkva Võhandu, seo pühä jõõ, perve päält. Kääpä kandin oll joba 5000 aastat tagasi väikene küläkõnõ, kon punt jahimehi, kalapüüdjid ja söögikorjajid uma elupäivi müüdä saatsõva. Tamula järve veeren oll kiviaol üts õigõ põnnõv elukotus. Säält om löütü tarva sarvi, eläjäluid, savianumidõ tükkõ ja kivist, luust, puust ni sarvõst asakõisi. Nimmamist väärt om tuugi, et seeni ei olõ viil kostki mujjalt Eestist saadu nii hulga merevaigust vidinid, Tamula külän oll naid kokku pia paarsada. Vällä omma tulnu ka linakiirdme (kedrad), tsusask (pistoda), pallu ripõnduisi (ripatsid) ja mitmid kujukõisi. Pääle tsirgu- ja eläjäkujjõ om Tamula rahvas luunu hindäst „autoportreid” – lõiganu luust vällä inemise näo ja kerega vigurikõisi. Matussõ inämb ku katõkümne koolnuga omma näist kah maha jäänü. Tamula kotussõl om vanust üle 4000 aasta, mis tähendäs, et üts tundmalda rahvas tekse siiäkanti mõnusa pesä joba ammu inne tuud, ku soomõugrilasõ Eesti maiõ pää...
Lisateave