Nuu, kiä tundva hussisõnnu
Võrumaa ei olõ harilik maa. Jõõ omma siin pikä ja käänülidse, järve sügävä ja kingu korgõ. Egäl mäekundil om uma lugu, mõtsa kõlisõsõ ni helisese, näki laskva rõõmsale laulu ja sõnajala häitsese tuhanden toonin. Esiki kevväi tulõ siiä paar nädälit inneb ku põha poolõ. Jah, sääl põha puul om kül suuri liinu, kon värvilidse tulõkõsõ ilman ei kistu, olku jõulu vai jaanipäiv, a säänest sõira nigu Võrumaa kuplidõ vaihõl, ei mõista säälkandin kiäki tetä. Mõni ime! Võrumaa inemiisi siän om viil küländ näid, kiä lugõva sõirale sõna pääle, et taal õigõ vällänägemine, hõng ja maik olõs. Ku puu kasuma pandas, üldäs iks: kasu suurõs ja tugõvas! Egä lats, kiä muru pääl mürräten mõnõ kriimu vai muhu saa, tohtõrdadas silmäpilk terves vanaimä salmikõsõga, miä saat valu varõsõlõ ja halu harakalõ. Sõna om võrukõsõlõ tähtsä, ilma ei liigu ütski asi. Joba kolm ja puul aastasata tagasi pandseva Saksamaalt peri keriguopõtõja tähele, et seokandi inemiisiga ei olõ kõik peris kõrran. Urvastõ pastor nimmas 16...