Üts jutt mul kibises meelen
Uma Leht om katskümmend aastat kõrraldanu jutuvõistluisi, kohe egä võru keele mõistja saa uma periselt sündünü luu saata. Parõmba jutu trükütäs är Uma Lehe perämidse külle pääl ja naid jakkus terves aastas. Ma esi ei olõ võistlusõlõ ilman üttegi juttu pakkunu. Vast ei olõ õigõ vaim pääle tulnu ja julgust om kah puudus. Ummõtõ olõ ma sääl jututalgun üts kõgõ rassõmba tüü tegijä – hindaja. Ma sai tinavuaasta joba kümnes kõrd hindid jaka. Hindäjidõ kokku kohtunigus trehvässi ma toonadsõ päätoimõndaja Harju Ülle kutsõ pääle. Kuikimuudu om nii lännü, et nüüd olõ ma egä süküs platsin nigu kubjas kunagi ja mõista kirätundjidõ üle kuralt kohut. Kohtunigu andva juttõlõ hindid ütest kooni kümne punktini. Nullitsõõrigu võid kah panda, ku jutt kohegi ei kõlba. A ma ei taha ütelegi talgulidsõlõ madalambid punktõ näkku viruta. Naid juttõ, miä ei tundu hää, kostita iks vähämbält "nellä" vai "viiega", selle et vaiva iist tulõ kah hindid anda. Keskestläbi saava jutu mult 6, 7 vai 8...