Lapik maa ja ümärik tõtõ
Mõnõl soomõ-ugri rahval, ka eestläisil, om sääne müüt, et maa sai algusõ üte ilmadu suurõ kotka, kulli vai mõtussõ munast. Säält kuurdu kõik luudus, tsirgu ja eläjä, inemiselatsõ kah naidõ seen. Nall’aga poolõs või üteldä, et joba muistidsõ eestläse tiidse, et mi elämi ümärigu maamuna pääl. A nüüd omma jummal tiid kost vällä karanu tegeläse, kiä raguva nigu rauda: maa ei olõ määnegi muna, hoobis pannkuuk! Tiidläse kaibasõ, et suur jagu inemiisi ei usu tuud, midä tiidüs om selges tennü. Sa võit uma doktorikraadiga mitu tähtsät tüüd paprõ pääle viruta, a iks om koskil kõrtsilavva takan kiäki, kiä tiid hindä arust parõmbalõ, kuis as’a tegeligult omma. Ku maa om mõnõ meelest lapik ja kõik senimaani tettü tiidüstüü om puha võlss, ei saa esiki malgaga näile mutsu pähä pessä. Egäütel uma tõtõ. Uma silm näge iks kõgõ parõmbalõ ja hindä mudsu om pääle ligembäl ku mõnõ opnu mehe uma. Populistligu poliitigu omma tuu mõttõviie üle võtnu: nuu as’atundja, kiä näütäse, et mõni "kuldnõ" sä...