Kahro kuup

Ilman om hulga säändsid viguriga sõnnu, midä om rassõ tõistõ kiilde ümbre panda. Sakõstõ ei saaki näid tõlkõn üteainu sõnaga edesi anda. Väega tuntu om taani hygge , miä tähendäs hääd, kodust ja rahulist olõmist hindäette vai tõisiga üten. Portugali saudade – sükäv igätsüs millegi vai kellegi perrä, midä inämb ei olõ. Jaapani ikigai – põhjus, misjaos hummugu üles tulla, esieräline elu mõtõ. Säändsid ummamuudu sõnnu või jaapani keelest viil õigõ suurõ portsu löüdä. Ku tunnõt ja imetlet puhast aotlist illu üten väikeisi vikuga, sõs tuu om wabi-sabi . Ku näet päävävalgust, miä paistus läbi puulehti, sõs võit tuu kotsilõ üteldä: komorebi . Sullõ miildüs raamatid osta, a lugõmisõ asõmõl jätät nuu riiuli vai lavva pääle videlemä? Seo om tsundoku . A ku sa läät mõtsa, et sääl nimme uma olõmist praavita, sõs tuu om shinrin-yoku . Hollandlanõ või tõnõkõrd tetä uitwaaien 'it – tä jalutas tuulidsõ ilmaga vällän, et pääd klaari. Ruutslanõ võtt säälsaman ette fika – kohvitunnikõsõ hään selt...

Siin ilman tulõ iks üle jõu tetä, ku tahat midägi kätte saia. Ja esiki sõs om vähä, esiki sõs saa-i tuud kätte, mis tahat. (A. H. Tammsaare) "Ei olõ aigu," ütles üts. "Ma olõ nii väsünü," kaibas tõnõ. "Tüüd om pallu," virras kolmas. "Jõvva-i kõkkõ är tetä, mis vaia olõs..." Ah, olkõ parõmb vaiki, ti käüti mullõ joba närve pääle! Muud inämb ei kuulõ, õnnõ tüü ja tüü. Kas vetelvorsti ja tsianahavidäjä omma ilmast peris är kaonu? Jah, rahalda õnn tarrõ ei trehvä. Õhust ja põhust elä-i kiäki. Pääle tuu tsusk inemiisi takast kohusõtunnõ, süämeasa ajaminõ ja tahtminõ hinnäst proovile panda. A ku tubli elläi ütesttüküst tüüd murd, nii et olõ-i aigu maada kah, sõs kuna tä hindäle hüvä ärolõkit tege ja elust tõtõstõ mõnnu tund? Ku ma lats olli, käve mu vanatädi tütär tõnõkõrd külän. Kutsõ tedä õnnõ tädis. Tuuhavva pidäsivä mu vanõmba viil lehmi ja tädi ütel näile: "Tüü, mugu tüü! Egä päiv üts nüsmine ja hõõrmine. Kuis ti niimuudu eläti? Pitu ei p...