Võru värmi
Egäl rahval piät olõma uma rahvuslidsõ värmi ja tunnismärgi. Naa omma nigu puudri kinä tütrigu põski pääl, miä tegevä tä õnnõ ilusambas. Võrukõsõ omma kah ummõtõ saanu hindäle ammõtligu lipuvärmi, miäga umma tarrõ ja huuvi ehitsä. Lipp köüt inemise ütte ja ülendäs miilt, rõõmustas silmä ja tiksutas süänd. Või-olla, et võrukõsõ es igätsegi nii hirmsalõ umma lippu, mitmid aastasatu om ju ilma toimõ tultu. No om ta vähämbält oleman õkva ku kimmäs märk vana Võrumaa asunikõ ütesüsest. Valgõ katsakand tummõrohilidsõ tagaperä pääl om väke täüs. Joba kavvõ maa takast kargas nõnna kõokõstõ ja pedäjä hõng, pilku lumm külmi öie tähehelge ja lumõlille läüge. Võrukõisi vahtsõ lipu pääl saava kokku suvi ja talv, vaiklik rahu ja virgõ miil, värskilt nüstü mahhe piim ja tsärre kuruslauk. Mõttõ liigussõ viil villadsõ sukapaari ja maaüsäst vällä juuskva lätte, haldja hammõ ja piaaigu unõtõduidõ ristipuiõ pääle. Ma andse uma helü kah katsakannaga lipu toetusõs, tuuperäst ole ma konkursi viljuga kõigildõ...