Õkva!
Ilman om hulga säändsid viguriga sõnnu, midä om rassõ tõistõ kiilde ümbre panda. Sakõstõ ei saaki näid tõlkõn üteainu sõnaga edesi anda. Väega tuntu om taani hygge, miä tähendäs hääd, kodust ja rahulist olõmist hindäette vai tõisiga üten. Portugali saudade – sükäv igätsüs millegi vai kellegi perrä, midä inämb ei olõ. Jaapani ikigai – põhjus, misjaos hummugu üles tulla, esieräline elu mõtõ.
Säändsid ummamuudu sõnnu või jaapani keelest viil õigõ suurõ portsu löüdä. Ku tunnõt ja imetlet puhast aotlist illu üten väikeisi vikuga, sõs tuu om wabi-sabi. Ku näet päävävalgust, miä paistus läbi puulehti, sõs võit tuu kotsilõ üteldä: komorebi. Sullõ miildüs raamatid osta, a lugõmisõ asõmõl jätät nuu riiuli vai lavva pääle videlemä? Seo om tsundoku. A ku sa läät mõtsa, et sääl nimme uma olõmist praavita, sõs tuu om shinrin-yoku.
Hollandlanõ või tõnõkõrd tetä uitwaaien'it – tä jalutas tuulidsõ ilmaga vällän, et pääd klaari. Ruutslanõ võtt säälsaman ette fika – kohvitunnikõsõ hään seltskunnan. Aafrika suulu keelen om kah üle ilma kuulsas saanu mõistõ ubuntu, miä tähendas, et inemine saa inemises õnnõ läbi tõisi, kuun mõtõldõn ja toimõndõn.
Sakslaisil om fernmeh – igätsüs kohegi kavvõndalõ minnä ja treppenwitz – tark vai nalalinõ vastus, miä tsuskas pähä viil pääle jutuajamist. Kriikläne näütäs uma philoxenia't vai lahkust küläliisi vasta. Duende om hispaanlasõ viis seletä kunsti vai kunstnigu väke, miä kisk kaeja-kullõja üten. Prantslasõl om veren flâner vai tsihilda kõndminõ ja ümbrekunnast mõnu tundminõ.
Suumlaisi vastus hygge'le ja fika'le om muiduki kalsarikännit, miä tähendäs õnnõ aluspesun kotun istmist ja kangõmba joogikraami pruukmist. A suumlasõ hingen om sisu kah, visa sisemäst jõudu, kimmäst tallitamist rassõst elust huulmalda.
Määndse sõna eestläne umalt puult vällä pakk? Kas siiä ritta passis näütüses viitsima? Ei lövvä inglüse, saksa vai vinne keelest joht säänestsamma sõnna. Peris harv elläi seo iks ei olõ, selle et soomlanõ või kah tõnõkõrd ütelda: en viitsi. A roosamanna, võllaroog, rehetuba ja metsavend omma kül säändse ainulisõ sõna, midä kongi mujal ei tarvitada ja midä peris üte sõnaga ümbre seletä ei saa.
Kaemi võru keelt kah. Mis on võrukõsõ kõgõ esierälidsemb sõna? Õkva ei tulõki midägi pähä. Mis tetä, maakeelen ei olõ üttegi... Odot, a tuusama – õkva? Nuijah, õkva om prosta sõna, midä saa päältnätä küländ häste ümbre panda kül, a periselt om taal nii hulga alatoonõ, et naid kõiki üte tõlkõsõna sisse ei pitsitä.
Õkvaga saa üteldus hulga tähtsid ni tähtsüseldä asju. Õkva om otse ja sirgelt. Õkva om kohe, nüüd, parajasti ja äsja. Õkva om just ja lausa, lihtsalt, täpselt ja vahetult kah.
Õkva tege jutu elävämbäs, tuu vällä tähtsämbä, and õigõ kõla, hõngu ja värvi. Õkva and jutulõ ni elulõ vunki manu. Õkva om õkva ku... kallis harv ehe, miä õkva silmä ei jää, a ku taa är võtta, sõs olõs õkva midägi hääd puudus. Õkvat ei saa õkva tõlki, taa õkva nõud konteksti.
Õkvast paistus vasta võrukõsõ tukõv sälläruuts ja kimmäs vaimujõud, niisamatõ kõva kari ja hoolikanõ tüü.
Õkva om ideaal, korgõb tsiht, tahtminõ ellä üts silmäpilk kõrraga, siin ja parhilla.
Õkva om unistus elust, kon kõik tüütäs ku kellävärk.
Olku pääle, ma tõmba seole jutulõ nüüd joonõ alla. Õkva ja õkva.
