Säidse vanna ja kolm vahtsõt Võrumaad
Kost nakas pääle Võrumaa aolugu? Või üteldä, et õkva Võhandu, seo pühä jõõ, perve päält. Kääpä kandin oll joba 5000 aastat tagasi väikene küläkõnõ, kon punt jahimehi, kalapüüdjid ja söögikorjajid uma elupäivi müüdä saatsõva.
Tamula järve veeren oll kiviaol üts õigõ põnnõv elukotus. Säält om löütü tarva sarvi, eläjäluid, savianumidõ tükkõ ja kivist, luust, puust ni sarvõst asakõisi. Nimmamist väärt om tuugi, et seeni ei olõ viil kostki mujjalt Eestist saadu nii hulga merevaigust vidinid, Tamula külän oll naid kokku pia paarsada. Vällä omma tulnu ka linakiirdme (kedrad), tsusask (pistoda), pallu ripõnduisi (ripatsid) ja mitmid kujukõisi.
Pääle tsirgu- ja eläjäkujjõ om Tamula rahvas luunu hindäst „autoportreid” – lõiganu luust vällä inemise näo ja kerega vigurikõisi. Matussõ inämb ku katõkümne koolnuga omma näist kah maha jäänü. Tamula kotussõl om vanust üle 4000 aasta, mis tähendäs, et üts tundmalda rahvas tekse siiäkanti mõnusa pesä joba ammu inne tuud, ku soomõugrilasõ Eesti maiõ pääle jõudsõva.
Pronksi- ja ravvaao mäletüsmärgis omma maaliina vai linnusõ asõmõ, naist kuulsamba Rõugõ, Mõrgi ja Hinniala (Pääväpüürdmise mägi). Katõst perämidsest om vähä juttu tettü, a määnegi tähtsüs pidi näil umal aol iks olõma, selle et mõlõmba omma küländ kaugu tarvitamisõl olnu. Rõugõ liinamägi om kül häste tuntu, a muistidsõ Võrumaa pääliinas taad kül pitä ei või, selle et maa-ala poolõst jääs tä Mõrgilõ ja Hinnialalõ pallu alla. Kõik kolm omma läbi kaibõt, a tuugiperäst hoitva naa uma salahuisi hoolõga.
Nii et muistsõ ao Võrumaast ei tiiä mi õigõlõ midägi. Võrukõsõ olliva arvada saman pundin ugandlaisiga, a seo väüdüsse manu tulõ panda küsümärk. Ugandi (ka Ugala, Uandi, Oandi, Ugamaa) oll suur maakund, mille seen kõnõldi joba tuukõrd kattõ esimuudu kiilt: põha puul ütte- ja lõuna puul tõistviisi. Ildamba saiva naist tartu ja võru kiil.
Perimüse perrä ei olõ võrukõsõ ugandlaisiga peris sama miilt olnu. Üten rahvalaulun om ugandlaisi koguni võõras ja hõelas rahvas peetü: „Otsan uutva ugalase, veeren vahtva venelase. Otsan orje uttetas, veeren verda valõtas.” Või olla, et muistidsõ võrukõsõ pidiva ugandi vanõmbilõ annussid andma ja massõ masma, a esi hinnäst ugandlaisi sekkä es arva. Harglõ nukk võisõ mõnõ arvamisõ perrä olla hoobis latgalidõ all.
Paras mõistatus om kongi Ugandi veeren olnu Valgatabalve, midä Läti Henrik Liivimaa kroonikan kõrra nimmas. Kiäki lätläisi papp läts Ugandile ja tull Valgatabalvele Pihkva puul, kon ristse küläinemiisi. Ei olõ selge, kas Valgatabalve oll külä, kihlkund vai koguni maakund. Seletämäldä jääs ka tuu, kas Valgatabalve küündü üle kogu täämbädse Võrumaa vai võtsõ hindä alla õnnõ „Pihkvapuulsõ” jao, näütüses Vahtsõliina kandi. Nimeküsümüs om kah vallalinõ. Mõni uurja pakk, et Valgatabalve tähendäs valgõpallu. Tõnõ arvas, et seo om hoobis valgma (paadisadama) kotus.
Noh, ku joba pakmisõs läts, sõs ma käü uma targa seletüse kah vällä. Ei või unõta, et Henrik pandse kroonika kirjä ladina keelen ja täpitähti sääl es olõ. Tuuperäst võisõ Pihkvapuulsõ kotussõ õigõ nimi olla hoobis Välgätäpälve. Pälve om keväjäne lumõst vaba kotus, mille ümbre alalõ jäänü lumi päävä paistõn välgätäs. Kae, ku lihtsä!
Kimmäs om tuu, et keskaol valits võrukõisi maad Tartu piiskopp. Tuuaig oll siinkandi kõgõ tähtsämb linnus Vahtsõliina. Sääl tüüt ka tolliammõt, selle et Vahtsõliina saisõ õkva piiri veeren. Setumaa oll sõs viil vene vürstõ käen. Tõnõ väkev kants oll Kirumpää, mille manu käve ka küländ suur alõv. Seo alõv sai surmahoobi 17. aastasaa kesken Vene-Roodsi sõan.
Pääle Liivi sõta saie võrukõsõ küländ kaugu tunda Poola võimu. Edesi tull joba Roodsi aig. Ummõtõ jäie Võrumaa piiripäälses kotussõs, millest trüküsõnan õigõlõ es kõnõlda. Roodsi aol sündü siin õnnõ üts põnõvamb juhtuminõ: Pühäjõõ mäss, mille Urvastõ papp Gutslaff uma raamadun är märkse. Säält om peri ka maakiilne piksepalvõ („Võta, Pikken, härjä annami palvusõn...”).
Võrumaa ku maakunna aolugu naas pääle Suurõ Katariinaga, kiä käskse 1783. aastal ümbre kõrralda Vene riigi valitsõmisala. Es jää Balti kubermangu tuust putmalda. Tartumaa küllest lüüdi valla üts jürre lõunapuulnõ tükk, millest pidi tulõma vahtsõnõ maakund vai kreis. Maakunnan oll katõssa kihlkunda: Urvastõ, Kanepi, Karula, Harglõ, Vahtsõliina, Põlva, Räpinä ja Rõugõ. A tuul värskil maakunnal oll putas man – es olõ sääl üttegi liina.
Kõgõpäält tetti pääliinas Vana-Koiola (Kirumpää-Koikülli) kroonumõis, a millegiperäst tuu iks häste es passi ja mõnõ ao peräst ostõti är Võru mõis (Werrohof). Toonanõ mõisaherrä Karl Ludwig von Mengden sai kauba iist 57 000 rubla. Nii pallu massõ sõs Katariina aol üts liin. Ammõtligult sai Võru liinas 1784. aasta põimukuun.
A mis olnu, ku Vana-Koiola jäänüki maakunna keskuses? Tuu tähendäs ju, et parhilla ei olõs Võrumaad, võru kiilt vai võrukõisi olõmangi. Olõs Vana-Koiolamaa, koiola kiil ja koiolalasõ. Vai Kirumpäämaa, kirumpää kiil ja kirumpäälasõ. Vot sullõ seh!
Nii et täämbäne Vana-Võrumaa om sama, miä tsaariaignõ Võru kreis. Üten kreisi sündümisega saie seo kandi maarahvas hindäle nime, a läts viil küländ aigu, innegu tuud uhkusõga pruukma naati. Vana-Võrumaa piiri jäivä paika kooni uma riigi tulõmisõni, õigõlõ 1920. aastani. Sõs panti Võrumaa õdagupuulnõ viir kokku Valgamaaga. Vasta sai Võrumaa Luhamaa nulgakõsõ Setumaalt.
Verevä võimu aol jupiteti Võrumaad kül nii ja nii piten. Viiekümnendäil oll olõman koguni erälde Antsla rajuun, miä küündü Urvastõst Mõnistõni. Sõs tetti umaette Võru ja Põlva rajuuni, millest saiva pääle tuud, ku uma riik vahtsõst luudi, jäl maakunna. Viimäne ümbrekõrraldamine 2017. aastal tõiõ Võrumaa alla ka tuu tükükõsõ Setumaast, miä innemb oll Põlvamaa käen.
Olku, kuis om, a Vana-Võrumaa om iks hingen. Võhandu juusk rõõmsale nigu 5000 aastat tagasi, Tamula ja Vagula helkäse võiki ja Suur-Munamägi om kõgõst korgõmb. Võrumaa ei taha hinnäst kuiki muuta. Ei piäki.
