Nuu, kiä tundva hussisõnnu
Võrumaa ei olõ harilik maa. Jõõ omma siin pikä ja käänülidse, järve sügävä ja kingu korgõ. Egäl mäekundil om uma lugu, mõtsa kõlisõsõ ni helisese, näki laskva rõõmsale laulu ja sõnajala häitsese tuhanden toonin. Esiki kevväi tulõ siiä paar nädälit inneb ku põha poolõ. Jah, sääl põha puul om kül suuri liinu, kon värvilidse tulõkõsõ ilman ei kistu, olku jõulu vai jaanipäiv, a säänest sõira nigu Võrumaa kuplidõ vaihõl, ei mõista säälkandin kiäki tetä.
Mõni ime! Võrumaa inemiisi siän om viil küländ näid, kiä lugõva sõirale sõna pääle, et taal õigõ vällänägemine, hõng ja maik olõs. Ku puu kasuma pandas, üldäs iks: kasu suurõs ja tugõvas! Egä lats, kiä muru pääl mürräten mõnõ kriimu vai muhu saa, tohtõrdadas silmäpilk terves vanaimä salmikõsõga, miä saat valu varõsõlõ ja halu harakalõ. Sõna om võrukõsõlõ tähtsä, ilma ei liigu ütski asi.
Joba kolm ja puul aastasata tagasi pandseva Saksamaalt peri keriguopõtõja tähele, et seokandi inemiisiga ei olõ kõik peris kõrran. Urvastõ pastor nimmas 1669. aastal keriguvalitsusõlõ saadõt aruandõn, et timä kihlkunnan teenitäs väega agarale võlssjumalid ja avvustadas kõiksugu nõidu, puid ja vannu pühakotussid.
Roodsi aost või löüdä paprid, kon kirutadas, et Antsla kandin sais Pühäle Jürile pühändet mägi, kon viiäs läbi paganlikkõ kombõtäütmisi. Nelipühhi aigu pidiva Antsla inemise kõrraldama võlssjumalateenistüisi, kon tuvvas andit, juvvas õlut ja joostas alastõ ümbre põlidsidõ puiõ. 22. hainakuu pääväl, Maara Magdaleena pääväl, võtsõ Antslan üte vana kabõliasõmõ man tõbidsid vasta nõiamuur, kiä mett ni vahha sulat, salapalvid pomisi ja tuuläbi hädäliisile api andsõ.
Viil sada aastat tagasi oll egän Võrumaa külän mõni taat, kiä hussisõnnu tundsõ. Egas naid siuglõjid mi maal ju väega hulga olõki, õnnõ süüldä nastik ja kihvtidse hambaga rästik. Hussisõnnu läts tuugipoolõst vajja, selle et siu tüksevä sinnä, kohe nä sukugina es olõ oodõt ja mõni rästigujupats võisõ olla nii häbemalda, et pandse karapoissi, kiä es mõista halva arvada, vai tütärlatsi, kiä kurõmaramättidõ pääl keksu leiva.
Kõik, miä võõralt maalt tulnu, om Võrumaa inemiisi seen umbusku sünnütänü. Ei saa ju pümmest pääst usku tõisi jumalid vai muialt üten tuudu kombid. Näid, kiä võõrast kiilt pruukva, ei saa kah usku. Miä siinsaman üles tulnu, harrõ ajanu ja vilja loonu, om väärt ja õigõ. Niimuudu peetäs Võrumaal parhilla kah luku nõiust, puiõst ja vannust pühäkotussist. Mõnigi tubli pernaanõ mõist viil vanaimä oppusõ perrä suurmaputru kiitä ja karaskit kütsä, huulmalda tuust, et moodun omma pitsa ja kebabi. Vana kombõ vägi hoit tsillukõisi maanukkõ elujõun ja ummamuudu.
A ütski vana kommõ ei püsü kah igäveste. Muistidsõ tarkusõ häöse üten perismaalaisiga. Pallu om viil alalõ näid, kiä hussisõnnu tiidvä vai tsirgukiilt mõistva? Mõni ütsik. Midäs tuu nutividinidõga tinistäjä hussisõnnuga pääle nakkas? Misjaos tsirkõ kiil?
Kongi allmeelen uikasõ iks mõtsaimä tütre. Tarkusõlang, miä edevanõmba omma tuhandid aastid häietänü, ei olõ periselt kakõnu. Esiki muudsa ao viguridõga harinu võrukõsõ veri süüdäs loodusõ perrä, kõrv igätses laanõkohinat ja kiil nõud värskit kõomahla. Kel ihun pagana geeni, vänderdäs üttevallu mõtsa poolõ.
Ja seo om pagana hää!
