Kahro kuup

Mõnõl soomõ-ugri rahval, ka eestläisil, om sääne müüt, et maa sai algusõ üte ilmadu suurõ kotka, kulli vai mõtussõ munast. Säält kuurdu kõik luudus, tsirgu ja eläjä, inemiselatsõ kah naidõ seen. Nall’aga poolõs või üteldä, et joba muistidsõ eestläse tiidse, et mi elämi ümärigu maamuna pääl. A nüüd omma jummal tiid kost vällä karanu tegeläse, kiä raguva nigu rauda: maa ei olõ määnegi muna, hoobis pannkuuk! Tiidläse kaibasõ, et suur jagu inemiisi ei usu tuud, midä tiidüs om selges tennü. Sa võit uma doktorikraadiga mitu tähtsät tüüd paprõ pääle viruta, a iks om koskil kõrtsilavva takan kiäki, kiä tiid hindä arust parõmbalõ, kuis as’a tegeligult omma. Ku maa om mõnõ meelest lapik ja kõik senimaani tettü tiidüstüü om puha võlss, ei saa esiki malgaga näile mutsu pähä pessä. Egäütel uma tõtõ. Uma silm näge iks kõgõ parõmbalõ ja hindä mudsu om pääle ligembäl ku mõnõ opnu mehe uma. Populistligu poliitigu omma tuu mõttõviie üle võtnu: nuu as’atundja, kiä näütäse, et mõni "kuldnõ" sä...

Kerigukell kumisõs üle keväjädse mõtsa. Matussõrong pidä kinni vana jürre pedäjä man. Austõt külämiis võtt vaiva väidse ja lõikas puu sisse väiku risti. Koorõ alt igritses kuldnõ vaigupissar. Tsirtsatas viina. Rong tuudõrdas edesi matussõ poolõ, a üts nuur sirgõ miis jääs maha. Kae noh, mõtlõs tä ja uur pedäjät. Lähkün om viil mitu säänest ristiga puud. Terve ristimõts! Säänest pilti ei olõ tä viil nännü. Friedrich Reinholdson, vahtsõnõ Võru liinatohtri, om talvõl kolmõkümneaastadsõs saanu. Seo om timä edimäne talv siin Liivimaa kubõrmangu hämärän nukan. Tohtrileib ei olõ sukugi makus. Rassõt tüüd kooni-maani, palk vilets. Maarahvas kõnõlõs umma kiilt, mis om hoobis tõistmuudu ku tuu, midä pruugiti Virumaal, tä latsõpõlvõ kandin. Nuurmiis ei saa kõgõst viil arvu, a egä pääväga opp tä manu ja nakkas tervet ilma terävämbä kõrvaga kullõma. Ülikoolin kõnõldi, et mõni aig tagasi käve üts ull’ nuurmiis jalaga Riiast Tartulõ ja luulõt’ maarahva keelen. Määnegi Peterson. Nuur tohtriherrä sää...

Ma olõ joba mitu raamadut vällä andnu ja tuuperäst küsütäs mu käest küländ sakõstõ, et kuis vaim pääle tulõ vai kost ma saa inspiratsiooni. Tuu pääle ei mõistaki midägi tarka üteldä. Hää mõtõ satas nigu taivast alla - valgõst pilvest vai tsirgu nokast, pääväjuti otsast ja vikatkaarõ küllest. Loomingu jaos lätt tarvis kolmõ "tsiooni": inspiratsioon , motivatsioon ja emotsioon . Tõistmuudu ütelden: piät välgätämä hää mõtõ, piät olõma huvvi ja õigõ tunnõ, sis om inemine luumisväke täüs. Ilma välgu ja paugulda ei sünnü tuhka egä timmandit. Huvvi ja tunnõt iks jakkus, a mõttõvälgätüsega om uma jant. Inspiratsiooni om vajja kõigil pää ja käega tüütegijil: oppajal, tiidläsel, ahukaadil, poliitigul, hiussõlõikajal, kokal, tarkvara programmeerijal ja nii edesi. A loomingulidsel meistril nigu kiränigul, kunstnigul, näütlejäl ja kinotegijäl om vast inspiratsiooni tarvis inämb ku tõisil. Mu meelest om olõman kattõ sorti inspiratsiooni: suur ja väikene. Suur inspiratsioon tähendas tuud...

Vahtsõl Meremaal juusk ilmadu käänüline Whanganui jõgi, midä maoori, säälse perismaalasõ, omma muistidsõst aost pääle elusas pidänü. Urbõkuul anti jõõlõ koguni eräõigus ja taast sai ammõtligult füüsiline isik. Jõgi või nüüt esiki kohtulõ minnä, ku tedä pall’u tsusitas. Tuu "pommuudis" kõrvun, sõidi ma Lüllemäelt Antsla poolõ. Suur tii läts’ läbi langi. Kõrraga tundu, nigu olõs käünü pedäjide koonduslaagrin. Tuhandõ puu olli sinnä uma hinge jätnü, mõni ütsik kõvvõr petäi viil saisõ pistü. Sääl om kül torm kõvastõ üten avitanu, et nuu langi nii suurõ omma, a lakõsraot mõtsa jääs iks egäl puul silmä. Mõnõn paigan om esiki ristipuid maha võetu. Mõtsu raotas ülearu joba hulk aigu. Nüüt omma inemise üles heränü ja pelgäse, et Eesti jääs peris lakõs. Kuis mõtsatüüstüs kül niimuudu perutama nakas’? Asi lihtsä: riik (tuu tähendäs, et rahvas esi kah) om luudusõst kavvõmbalõ liiknu. Turumajandusõ müüdi perrä om kasuminõ igäväne, rikkus tulõ majja sis, ku kaivat süvembält ja künnät l...

Hulga inemiisi uskva, et hing jääs esiki perän surma elämä. Üte uurmistüü perrä om säändsid uskjit piaaigu puul Eestimaa inemiisist. Tuu om tiidmäldä, miä hingega periselt sünnüs, a ihu jääs iks maa pääle ja egäüts piät nuputama, kohe tä minnä taht. Tullõ vai mulda? Viil paar põlvõ tagasi es lubata koolnut är paluta. Edimäne krematoorium tetti Eestin valla paarikümne aasta iist. Põra omma palutusmatussõ saanu küländ hariligus. Roodsin ja Taanin palutõdas är inämb ku 70% koolnuist. Eestin hulka vähämb, a tulõ kõgõ manu. Aoluu-uurija omma kimmäs tennü, et koolnuid nakati palutama joba kiviao lõpun vai pronksiao algusõn. Kerik kiildse tuu kombõ är ja koolnuid võisõ matta õnnõ pühitsetühe maamulda, et nuu säält viimsepäävä hummugu iks vällä päsessi. Eestin palutõdi tähtsämbit vanõmbit vai tõistmuudu vaimuanniga tiidjid viil 15. aastasaa algusõngi. Muialpuul Euruupan panti tuul aol tulõriidalõ õnnõ nõidu ja «võlssusuliidsi». Paganil oll’ uma hää põhjus, mille palutamist parõmbas peeti: t...

Antsla valla tunnuslausõ om hää väega kotus . Uhkõlõ kõlas, a esihindäst või egä liin ja vald kellädä, et timäl om tuhat volti väke takan. Tunnuslausõst om kassu õnnõ sis, ku taal om mõtõ seen. Toda mõtõt tulõgi otsma nadada. Mille perrä muialpuul Antslat tuntas? Suurõmbal jaol inemiisist lüü ette kõgõst Hauka laat. Laatu om siin kandin peetü ammudsõst aost, Hauka laat olõssi nigu vana kombõ jakk. A üts rahamaiguga prallõ, millest jääs egä aasta keskliina uulitsailõ maha prükü ja ossõlumpõ, ei olõ kül sääne asi, mille peräst uhkust tunda. Jah, mõni miis saa hääd väke laadaõllõst, a tuud tunnuslausõ luuja vast iks es mõtlõ. Ku vald taht hinnäst parõmbast küllest näüdädä, tulõ edeplaanilõ säädi midägi kultuursõt. Kon tuu vägi meil tsärises? Mõtõ juusk kõrraga luudusõ ja vannu pühäkotussidõ pääle. Ku näpuga müüdä Antsla valla kaarti vitä, lövvämi säändsid kotussid nigu Kalmõmägi ja Keriguniit. Antslast Tsooru poolõ minnen jääs kurrakätt Pühämägi, Rimmin saisva kõrvuisi Kabõliasõ ja Rist...

Mul oll au võtta ossa Uma Lehe suurõ jutuvõistluse žürii tüüst. Vaja oll läbi lukõ pia sada juttu, täpsemini ütelden: 96. Jutu saatjid oll 59 - naide seen nii latsi ku vannu inemiisi. Es olõ taa lugõmine määnegi tüü ega vaiv - õnnõ puhas rõõm! Jutuvõistlus kuulutõdi vällä nellän katõgoorian: periselt elun juhtunu nalalinõ vai tõsinõ lugu, soss-sepä lugu, raha vägi ja priinimejutt. Egäle jutule võisi anda kõgõ inämb kümme punkti. Ma es mõista kümne piiren rehkendä ja tuuperäst mõtli vällä uma süsteemi. Jagasi kõik jutu nellä kasti: kõvaste üle keskmidse jutt sai 9 punkti, veidü üle keskmidse 7 punkti. Tsipa nõrgõmbile jutukõisile andse 5 punkti ja nuu, mis olliva peris kehvä, saiva 3 punkti. Ilma punktilda es taha kedägi jättä - om inemine uma jutu võistlusõlõ saatnu, sis taa iks om joba midägi väärt. Timavaastast jutuvõistlust ja ubinasaaki või üttemuudu kittä: saadu nuus oll hää. Upin või olla suur vai väikene, makus vai hapu, illus verrev vai veidü määnü, mõni korjatas ladvast, mõn...

Egäl rahval piät olõma uma rahvuslidsõ värmi ja tunnismärgi. Naa omma nigu puudri kinä tütrigu põski pääl, miä tegevä tä õnnõ ilusambas. Võrukõsõ omma kah ummõtõ saanu hindäle ammõtligu lipuvärmi, miäga umma tarrõ ja huuvi ehitsä. Lipp köüt inemise ütte ja ülendäs miilt, rõõmustas silmä ja tiksutas süänd. Või-olla, et võrukõsõ es igätsegi nii hirmsalõ umma lippu, mitmid aastasatu om ju ilma toimõ tultu. No om ta vähämbält oleman õkva ku kimmäs märk vana Võrumaa asunikõ ütesüsest. Valgõ katsakand tummõrohilidsõ tagaperä pääl om väke täüs. Joba kavvõ maa takast kargas nõnna kõokõstõ ja pedäjä hõng, pilku lumm külmi öie tähehelge ja lumõlille läüge. Võrukõisi vahtsõ lipu pääl saava kokku suvi ja talv, vaiklik rahu ja virgõ miil, värskilt nüstü mahhe piim ja tsärre kuruslauk. Mõttõ liigussõ viil villadsõ sukapaari ja maaüsäst vällä juuskva lätte, haldja hammõ ja piaaigu unõtõduidõ ristipuiõ pääle. Ma andse uma helü kah katsakannaga lipu toetusõs, tuuperäst ole ma konkursi viljuga kõigildõ...

Võrumaa ei olõ harilik maa. Jõõ omma siin pikä ja käänülidse, järve sügävä ja kingu korgõ. Egäl mäekundil om uma lugu, mõtsa kõlisõsõ ni helisese, näki laskva rõõmsale laulu ja sõnajala häitsese tuhanden toonin. Esiki kevväi tulõ siiä paar nädälit inneb ku põha poolõ. Jah, sääl põha puul om kül suuri liinu, kon värvilidse tulõkõsõ ilman ei kistu, olku jõulu vai jaanipäiv, a säänest sõira nigu Võrumaa kuplidõ vaihõl, ei mõista säälkandin kiäki tetä. Mõni ime! Võrumaa inemiisi siän om viil küländ näid, kiä lugõva sõirale sõna pääle, et taal õigõ vällänägemine, hõng ja maik olõs. Ku puu kasuma pandas, üldäs iks: kasu suurõs ja tugõvas! Egä lats, kiä muru pääl mürräten mõnõ kriimu vai muhu saa, tohtõrdadas silmäpilk terves vanaimä salmikõsõga, miä saat valu varõsõlõ ja halu harakalõ. Sõna om võrukõsõlõ tähtsä, ilma ei liigu ütski asi. Joba kolm ja puul aastasata tagasi pandseva Saksamaalt peri keriguopõtõja tähele, et seokandi inemiisiga ei olõ kõik peris kõrran. Urvastõ pastor nimmas 16...