Tullõ vai mulda?

Hulga inemiisi uskva, et hing jääs esiki perän surma elämä. Üte uurmistüü perrä om säändsid uskjit piaaigu puul Eestimaa inemiisist. Tuu om tiidmäldä, miä hingega periselt sünnüs, a ihu jääs iks maa pääle ja egäüts piät nuputama, kohe tä minnä taht. Tullõ vai mulda?

Viil paar põlvõ tagasi es lubata koolnut är paluta. Edimäne krematoorium tetti Eestin valla paarikümne aasta iist. Põra omma palutusmatussõ saanu küländ hariligus. Roodsin ja Taanin palutõdas är inämb ku 70% koolnuist. Eestin hulka vähämb, a tulõ kõgõ manu.

Aoluu-uurija omma kimmäs tennü, et koolnuid nakati palutama joba kiviao lõpun vai pronksiao algusõn. Kerik kiildse tuu kombõ är ja koolnuid võisõ matta õnnõ pühitsetühe maamulda, et nuu säält viimsepäävä hummugu iks vällä päsessi.


Eestin palutõdi tähtsämbit vanõmbit vai tõistmuudu vaimuanniga tiidjid viil 15. aastasaa algusõngi. Muialpuul Euruupan panti tuul aol tulõriidalõ õnnõ nõidu ja «võlssusuliidsi». Paganil oll’ uma hää põhjus, mille palutamist parõmbas peeti: tuli päst hinge ihu küllest valla ja tii sinnä «tõsõlõ poolõ» lätt kergembas.

Ma tiiä mitut nuurt inemist, kiä ütlese, et nä tahtva põlidsõ iistläse kombõ perrä ärpalutamist. Ma olõ esi kah näidega ütte miilt. Tuud ei saa joht üteldä, et noorõmba lähässi parõmba meelega ahju ja vanõmba õkva mulla ala. Om nii ja naa piten.

A palutusmatus passis kokku kipõ eluga. Seo ilma aigu ei tahtu kiäki ju tervet päivä matusõ pääle kuluta. Esiki peielauda inämb sagõdalõ ei istuta. Hää viil, ku kõik sugulasõ egält puult ilma päält kaonugõsõga hüväste jätmä tulõssi.

Võrumaa om vaesõmb kant ja palutaminõ om egä kell odavamb. Tõsõst küllest piässi vanulõ kombilõ kah mõtlõma. Kirstumatusõga käü üten ports umalaadsit kombit, midä ei tohis pääväpäält är unõta.
Palutusmatusõl tege egäüts, nigu hääs arvas ja õigõmbas pidä. Vahtsõnõ kalmistusäädüs ei ütle esiki tuud, midä tuhaga või tetä. Tuha võit mõtsa ala puistada vai urniga maaha matta. Omma urnisaina ja tuhaplatsi, mõni hoit kaonugõsõ tuhka tarõn kapi otsan.

Ku tuhk puistatas mõtsa, koduaida vai viikogu pääle lakja, tähendäs tuu, et elutsõõr viirdüs edesi ja sääne mõttõviis sobis luudusõst huulvalõ inemisele. Tuhk kapi otsan avitas jälki koolnu perrel leinäaigu pikembäs vinütä, et suurt mulku süämen kinni kasvata.

2013 tetti Võrun kah valla krematoorium. Ei tiiä, kuis sääl kundõdõga luu omma, a kõõrildõ tuu kotusõ pääle iks kaias. Mõni ütles, et palutuskotus haigõmaja hoovin om nigu tapamaja restoraani kõrval.
Inemine taht, et sünnü, tervüse parandamisõ ja surmaga köüdedü kotussõ olõssi eräle. Ärpalutaminõ om pall’udõ meelest õkva ku haudapandminõ ja tuud ei saa joht haigõmaja külle all tetä.

Tuu õnnõdu krematoorium om sõski mi ao märk. Egäl alal mugu «tsentraliseeritäs» ja mitund masti teenüse aetas kokku ütte asutustõ. Suurõ liina supõrmarketi omma tan ummamuudu näüdüsses.
Ku inemine nakkas uma surma ja matuse pääle mõtlõma, sõs piässi tä toimõndama usu ja süametunnistusõ perrä. Säändse tõsidsõ as’a man ei passi targuta, kuis olõssi lihtsämb vai odavamb.

Raha tulõ ja lätt, aigu om kah maa pääl veidü, a rahu piät olõma igäväne. Ka umadsõ võissi tuud meelen pitä. Hing taht rahhu ja ku tä om rahulõ, sõs om joba ütskõik, mis ihust, hinge tsill’ukõsõst tarõst, pääle surma saa.

Viil juttõ

Uma tüü ja võõra viin

Kujutis
Siin ilman tulõ iks üle jõu tetä, ku tahat midägi kätte saia. Ja esiki sõs om vähä, esiki sõs saa-i tuud kätte, mis tahat. (A. H. Tammsaare) "Ei olõ aigu," ütles üts. "Ma olõ nii väsünü," kaibas tõnõ. "Tüüd om pallu," virras kolmas. "Jõvva-i kõkkõ är tetä, mis vaia olõs..." Ah, olkõ parõmb vaiki, ti käüti mullõ joba närve pääle! Muud inämb ei kuulõ, õnnõ tüü ja tüü. Kas vetelvorsti ja tsianahavidäjä omma ilmast peris är kaonu? Jah, rahalda õnn tarrõ ei trehvä. Õhust ja põhust elä-i kiäki. Pääle tuu tsusk inemiisi takast kohusõtunnõ, süämeasa ajaminõ ja tahtminõ hinnäst proovile panda. A ku tubli elläi ütesttüküst tüüd murd, nii et olõ-i aigu maada kah, sõs kuna tä hindäle hüvä ärolõkit tege ja elust tõtõstõ mõnnu tund? Ku ma lats olli, käve mu vanatädi tütär tõnõkõrd külän. Kutsõ tedä õnnõ tädis. Tuuhavva pidäsivä mu vanõmba viil lehmi ja tädi ütel näile: "Tüü, mugu tüü! Egä päiv üts nüsmine ja hõõrmine. Kuis ti niimuudu eläti? Pitu ei p...
Lisateave

Nuu, kiä tundva hussisõnnu

Kujutis
Võrumaa ei olõ harilik maa. Jõõ omma siin pikä ja käänülidse, järve sügävä ja kingu korgõ. Egäl mäekundil om uma lugu, mõtsa kõlisõsõ ni helisese, näki laskva rõõmsale laulu ja sõnajala häitsese tuhanden toonin. Esiki kevväi tulõ siiä paar nädälit inneb ku põha poolõ. Jah, sääl põha puul om kül suuri liinu, kon värvilidse tulõkõsõ ilman ei kistu, olku jõulu vai jaanipäiv, a säänest sõira nigu Võrumaa kuplidõ vaihõl, ei mõista säälkandin kiäki tetä. Mõni ime! Võrumaa inemiisi siän om viil küländ näid, kiä lugõva sõirale sõna pääle, et taal õigõ vällänägemine, hõng ja maik olõs. Ku puu kasuma pandas, üldäs iks: kasu suurõs ja tugõvas! Egä lats, kiä muru pääl mürräten mõnõ kriimu vai muhu saa, tohtõrdadas silmäpilk terves vanaimä salmikõsõga, miä saat valu varõsõlõ ja halu harakalõ. Sõna om võrukõsõlõ tähtsä, ilma ei liigu ütski asi. Joba kolm ja puul aastasata tagasi pandseva Saksamaalt peri keriguopõtõja tähele, et seokandi inemiisiga ei olõ kõik peris kõrran. Urvastõ pastor nimmas 16...
Lisateave

Kas uma kiil om nallaasi?

Kujutis
Uma Leht, ainukõnõ võrukeeline leht terven ilman, nakas käüma katskümmend viis aastat tagasi. Kuikimuudu jõudse üts edimädsi numbrit minu elämiste kah. Vanaimä, põlinõ võrukõnõ, uurse tuud lehte kül läbi prille ja üle prille, a jaku es saa. „Mis nali taa om?” küsse tä naaru pogistaden. No muiduki, võru kiil om ammudsõst aost olnu iks kõnnõkiil. Veerandsaa aasta iist paistu uman keelen kirätükk vanõmbidõ inemiisi jaos peris ull värk. Ma esi puttõ võrukeelidse tekstiga edimäst kõrda kokku kuvvõndan klassin. Oppaja pistse mi nõna alla lehekõsõ määndsegi jutuga, millest egä opja sai jupi ette lukõ. Ku vuur mu kätte jõudse, olli täütsä hädän. Jutt oll vahtsõn kiräviisin ja ma es mõista naide Y-dõ ja Q-dõga midägi tarka tetä. Tiidse, et Q om "kuu", a Y loetas soomõ keelen nigu Ü ja inglüse keelen nigu I. Millegiperäst otsusti laskõ inglüse muudu. Mu lugõminõ käve umbõs nii: „Vellekuu ja sisarakuu opva kigõpäält sinakuu pähä ja juuskva perän jii viirde. Laulami kiik kuun! Mu esäma...
Lisateave

Ristimõts jääs märgutama

Kujutis
Kerigukell kumisõs üle keväjädse mõtsa. Matussõrong pidä kinni vana jürre pedäjä man. Austõt külämiis võtt vaiva väidse ja lõikas puu sisse väiku risti. Koorõ alt igritses kuldnõ vaigupissar. Tsirtsatas viina. Rong tuudõrdas edesi matussõ poolõ, a üts nuur sirgõ miis jääs maha. Kae noh, mõtlõs tä ja uur pedäjät. Lähkün om viil mitu säänest ristiga puud. Terve ristimõts! Säänest pilti ei olõ tä viil nännü. Friedrich Reinholdson, vahtsõnõ Võru liinatohtri, om talvõl kolmõkümneaastadsõs saanu. Seo om timä edimäne talv siin Liivimaa kubõrmangu hämärän nukan. Tohtrileib ei olõ sukugi makus. Rassõt tüüd kooni-maani, palk vilets. Maarahvas kõnõlõs umma kiilt, mis om hoobis tõistmuudu ku tuu, midä pruugiti Virumaal, tä latsõpõlvõ kandin. Nuurmiis ei saa kõgõst viil arvu, a egä pääväga opp tä manu ja nakkas tervet ilma terävämbä kõrvaga kullõma. Ülikoolin kõnõldi, et mõni aig tagasi käve üts ull’ nuurmiis jalaga Riiast Tartulõ ja luulõt’ maarahva keelen. Määnegi Peterson. Nuur tohtriherrä sää...
Lisateave