Eesti kõgõ vanõmb kodanik – Tammõ-Lauri tamm

Pidulik kõnõ Antsla valla „vapilõvilõ”

Avvustõt Tammõ-Lauri tamm!

Saisat ütsindä kesk lakõt nurmõ. Ei pelgä sa tormi, kõvva külmä ega suurõtükütuld. Keväjä panõt jäl vahtsõ lehekuvvõ sälgä ja kaet rahuga, kuis inemiselatsõ su ümbre toimõndase. Võtat vasta hulga küläliisi lähküst ni kavvõst, piät näidega üten piknikut ja õnnistat egät nuurtpaari, kiä tulõva sukka uma rõõmu jagama. Olõt kõigildõ ausa ja suurõmeeleline puiõ kuningas.

Tiidjä ütlese, et sa lätsit kasuma joba 1326. aastal. Nii et timahavva om sul väkev juubõl. Säidsmesaa aasta seen olõt nännü ja kuuldnu hoobis inämb ku üts eluluuraamat või mahuta. Om sul meelen, kuis Jüriüü mäss valla läts? Ollit sõs ju 17aastanõ puukõnõ. Kolumbus, Luther ja Galilei es olõ viil sündünü, ku sul edimäne aastasada täüs sai. Ellit üle kõik naa sõa, tõvõ ja muu hädä, miä omma mi maad nuhõlnu.

Rahva juttõ perrä oll su „esä” hoobis Karl XII, kiä tsusas üte toki maa sisse ja tuust kasvi tamm. Seo om muiduki tühi pori. Toona, ku Roodsi valitsõja Eestin talvõ müüdä saatsõ, ollit sa joba pia nelläsaa aastanõ tävven jõun vägilänõ. Eesti riigi välläkuulutamisõ aos oll sul elätü veidü vähämb ku kuussada aastat. Võit uhkusõga üteldä, et olõt algusõst pääle olnu seo riigi kõgõ vanõmb kodanik.

Passi vai ID-kaarti sullõ ei anta, a tuust ei olõ hätä, selle et egäüts tiid sinnu. Vähä aigu oll sul kogunistõ uma valuuta: su pilt ehtse 10kroonist rahatähte. Antsla valla „vapilõvi” olõt sa täämbädse pääväni.

Kõnõldas, et Urvastõ kihlkunnan om elänü kõgõ vähämb paar piksevaimu. Üts, kiä kamandas Võhandu jõõn, sai kuulsas pastor Gutslaffi kirätüü läbi. Tõnõ pikne tekk pesä su oosõ sisse, hiidüt karalatsi ja pand külän majju palama. Pääle tuud, ku sullõ piksevarras külge sääti, lasksõ tuu kurivaim jalga ja ei olõ inämb uma kõvõrat näku näüdänü.

Mõni juudalinõ ei tahaki sukka inämb määnestki tegemist tetä. Ammu-ammu andsõ taivaesä kuradilõ lua viimnepäiv kõrralda. Kokkuleppe man oll üts piinü klausli: kurat naas tallitama sügüse, ku kõik puu omma lehe maha lasknu. Juhtu nii, et kõiv, pähn, vahõr, lepp ja tõsõ lehtiga puu jäiväki inne talvõ pallas, a tamm hoitsõ iks uma paksu kuubõ sällän. Kurat läts vihalõ ja nakas tammõ kakma, a puiõ kuningas es tii vällägi. Viimnepäiv jäi är. Tuust pääle omma tammõl lehe tsäbrän ja talvõl tä hinnäst inämb pallas ei võta.

Kunagi kohisi su ümbre hoobis inämb tammi, a nuu raoti kõik aigupiten maha. Vanast oll tamm ju talupoja raud. Tammõpuust ehitedi muuhulgan suuri sõa- ja kaubalaivu, miä häste vasta pidäsi. Pallu suguvelli om sul jäänü tuuperäst merepõhja. Ei tiiä, kas mõni naist puiõst, kellega üles kasvit, om pantu ka Urvastõ kerigu lakkõ? A sa, Tammõ-Lauri tamm, jäit kirvõst putmalda. Inemise saiva kuiki arvu, et olõt esimuudu väega puumüräk. Sinnu naati pühäs pidämä.

Edimäst kõrda käve ma su man sõs, ku olli nelländä klassi poiskõnõ. Es küünü esiki kümme last sust ütenkuun ümbre võtma. Ma õkva tundse su kahrõt kuurt patsuten, et sullõ miildüs inemiisiga läbi kävvü.

Joba kolmõ aasta peräst trehvsimi jäl, a tuu es olõki mu jaos nii hää sündmüs. Lätist ja Leedust tull trobikund oppajid Antsla kuuli kaema. Pääle tuu näüdäti näile Urvastõ kandin põnõvid kotussid ja millegiperäst panti minnu su eluluku kõnõlõma – puhtan vinne keelen. Olli tuus aos õnnõ aastakõsõ vinne kiilt opnu, a midägi sai iks arvu. Saisõmi kõik üten su laja krooni all ja ma vuristi uma jutu paprõ päält maha.

Oi heldekõnõ, kuis sõs nakas küsümüisi sadama! Es jää mul muud üle, ku ullimuudu vastada: „Nje znaaju, nje ponimaaju!” Üts oppaja tahtsõ teedä, midä „Tammõ-Lauri tamm” õigõlõ tähendäs. Tuu jaos oll mul vastus olõman: „Tamm – eto dub, a Lauri – eto imja.”

„Mis „Urvastõ” tähendäs?” es jäetä minnu rahu.

„Eto mesto,” ütli, klimp kurgun.

Nüüd olõ ma sul nigu hõimlasõl joba mitu kõrda külän käünü, süä õkva kisk su poolõ. Kahus ei olõ sul inämb kõgõ parõmb tervüs. Su aastatsõõrõ ei saa kiäki üle lukõ, selle et sa jäit joba ammu seest tühäs ja su sisekund om nüüd hoobis betoonist. Ossa tüküse murduma ja tüvi kuius. Ei olõ põhamainõ maa su jaos küländ rammunõ ja talv küländ pehme.

Su kõgõ vanõmba sugulasõ eläse Leedun ja Bulgaarian, mõlõmba omma arvada üle 1500 aasta vana. Naidõ kõrvan olõt viil küländ nuur!

Tulku, miä tulõ, a su kimmäs sugu ei häö niipia. Su ossõ küllen om rippunu tõhvu inämb ku taivan tähti. Hää sõbrakõsõ paiuharaga omma nuu üle maa lakja vidänü. Ei tiiä sa vast esiki, mitu tõhvapoiga om sul kasuma lännü ja suurõs puus saanu.

Tugõvat ossa ja kimmäst juurt, Tammõ-Lauri tamm! Näemi viil!